Minu seljalugu

Inimestes on piiritu potentsiaal end aidata, ent nad kahjuks sageli ei usu seda. Seljakooli peamine ülesanne on toita usku, et seljavalust vabanemine ON võimalik. Ja see on ka siin minu enda loo rääkimise ainus eesmärk.

Ikka kipub olema nii, et elu annab õpetust ja näitab suunda. Tuleb vaid osata seda näha ja käia juhendatud rada. Kindlasti tuleb minu lugu nii mõnelegi lugejale tuttav ette ja loodetavasti annab usku, et kõik on võimalik.

Ma enam täpselt isegi ei mäleta, millal minu seljaprobleemid alguse said. See oli väga ammu, olin siis üliõpilane. Jah, noor inimene valutava seljaga! Esialgu oli valu vaid aeg-ajalt, mingi perioodi kimbutas ja andis taaskord järele. Unustasin need seigad kuni järgmise valuni ja ei teinud asjast suuremat numbrit. Ka minu teistel pereliikmetel on ikka olnud probleeme seljaga (kellel ei oleks!?) ja ilmselt mõtlesin, et ju on see normaalne (pärilik?). Tõsisem probleem hakkas tekkima esimese raseduse ajal ja selle järel. Üheksa kuuga tuli juurde peaaegu pool kehakaalust ning see oli kindlasti üks paljudest põhjustest, mis aitas seljavalul tulla. Valu hakkas alaseljast vahel kiirguma ka jalga. Kord ühele ja siis teisele poole. Ikka periooditi ja ilmudes ning kadudes ei-tea-kust ja ei-tea-kuhu. Nelja aasta jooksul olin saanud kolme lapse emaks ja arusaadavalt lisas see igapäevaellu järjest enam tõstmist, kummardamist ja ebaloomulikke asendeid ning proportsionaalselt vähem aega end taastada. Kui suurema osa rasedustega lisandunud kehakaalust suutsin minema peletada, jäid kümme lisakilo siiski seda toredat aega meenutama.

Ma olen alati olnud sportlik. Ma lausa vajan seda. Ma pole pidanud end peaaegu mitte kunagi trenni minema sundima ja ammugi mitte ei ole ühtegi treeningut ilmaski kahetsenud. Laste kõrvalt hakkasin tasapisi taas treenima – käisin jooksmas, sulgpalli ja tennist mängimas. Esimesena pidin loobuma sulgpallist. Sain trenni kenasti tehtud, tulin koju. Istusin diivanis ja lugesin või vaatasin televiisorit. Diivanist aga püsti enam ei saanud. Õigemini sain küll, aga suure valuga. Järgmiseks päevaks oli suurem valu kadunud ja kõik enam-vähem hästi (välja arvatud muidugi kangustunne alaseljas), aga need õhtud olid piinavad. Enamasti vajasin ka valuvaigistit, et suuta uinuda. Ka uni oli häiritud: enda keeramine voodis küljelt küljele oli sedavõrd valulik, et pidin selleks üles ärkama. Ilmselgelt ei taga sagedased ärkamised kvaliteetset und ja kuigi ajaliselt võis tunduda, et olin magada saanud küll, siis välja puhkamisest oli asi kaugel.

Mõne aja pärast loobusin ka jooksmisest, sest sellele järgnes sama masendav stsenaarium. Aga ma sain teha kiirkõndi! Lahendus leitud…

Tennisemäng on minu suurim kirg. Alustasin lapsena puureketiga palli vastu majaseina tagudes ja Soome televisioonist Wimbledoni tenniseturniiri jälgides. Alles ülikooliajal jõudsin päris mänguni ja mängin tänaseni. Pärast seda, kui olin seljavalu tõttu lõpetanud sulgpalli mängimise ja jooksmise, tundsin peagi, et selg ei pea enam ka tennisemängule vastu. Juba tunnise treeningu lõpus pidin madalate ja võrgu ette maanduvate pallide löömiseks toetama vaba käe põlvele, et seljavalu lubaks lööki teha. See oli ilmselgelt viimane piir.

Teiste hädade üle ei ole sobilik rõõmustada, aga selleks ajaks oli minu tutvusringkonda lisandunud mitmeid seljavalu üle kurtvaid sõpru. Just seetõttu sai teoks mõte ühise meeskonnana moodustada treeningrühm ning asuda avastama pilatese võluvat maailma. Treeneriks imeline kolleeg füsioterapeut ja treener Margit. Treenime koos igal nädalal juba viimased 10 aastat. Sellest, kuidas esialgu oli peale trenni süda paha ja pea käis ringi, võiks raamatu kirjutada. Aga see ei peatanud hoogu hea eesmärgi nimel ja see on olnud seda väärt.

Teades, et hüppamist ja jooksmist sisaldavad jõulised spordialad ei ole seljale kõige paremad ning et vanus kerib ette üha suuremaid numbreid, võtsin kätte plaani õppida ujuma. Tegelikult oskasin ujuda ka enne, aga mitte „korralikult“. Ikka kael õieli, pea veest väljas. Või siis selili. Selline „stiil“ on aga pigem seljale kahjuks kui kasuks. Läksin täiskasvanute ujumise algõpetusse, käisin seal lausa vist kolm tsüklit ja võib öelda, et sain algtasemel ujumise selgeks. Sellest on nüüd vist 4 aastat. Olen püüdnud jätkata ujumisega 1 kord nädalas. Ja võin julgelt öelda, et ujumine päästis lõplikult minu selja.

Teekond seljavalust vabanemisele ei olnud minu puhul teadlik ja eesmärgistatud. Ma ilmselt isegi ei uskunud, et seljavalu kaob. Täna on sellele kummaline tagasi mõelda. Ma leidsin siiski tee välja, seda ise avastades ja kogedes. Tõenäoliselt järjest paranev tervis hoidis mind rajal. Või oli see tahtejõud?

Alles hiljem olen hakanud rohkem uurima kroonilise valu ja psühholoogia kohta. Avastanud enesearengu, erinevate metoodikate, seletuste ja teooriate maailma, mis tõestas mulle veelkord, miks ma olen täna siin kus ma olen. Kui ma oleksin teekonna alguses teadnud kõike seda mida tean praegu, oleksin tulemuseni jõudnud kordades kiiremini. Peab tunnistama, et arstiks õppides on valuteema käsitlus küllalt tagasihoidlik ja rohkem kui pinnapealne. Põhjuseks ilmselt asjaolu, et inimkeha on loodud keeruline ja kõikide elementide süvitsi õppimine ei mahu ka kuue ülikooliaasta programmi kuidagi ära. Ometi leian, et valu on meditsiini keskne teema ja loodan, et praeguses õppekavas on sellele enam aega pühendatud.

Lisaks isiklikule teekonnale kuulub minu pagasisse hindamatu kogemus aastate jooksul sadade seljavaluga patsientidega tegelemine. Ma olen neilt õppinud rohkem kui ühestki õpikust. Irooniline seejuures on asjaolu, et enamik kroonilise seljavaluga patsiente ei peaks üldse jõudma neuroloogi vastuvõtule, sest see ei ole neuroloogiline probleem. Meditsiin jääb lihtsalt hätta selle ühest küljest nii lihtsa ja teisest küljest keeruka olukorra lahendamisel. Seetõttu on arusaadav, miks patsiendid jõuavad eriarstini ja uuringuteni, aga mitte lahendusteni. See sageli lihtsalt ei ole meditsiiniline probleem.

Miks minu selg siis valutas? Põhjuseid oli ilmselt palju, aga kõige olulisemad neist: lihasnõrkus (tegin küll sporti, kuid spetsiaalseid lihasharjutusi ei teinud), stress (pigem väike, aga pidev ja peaaegu märkamatu), ülekaal, ebakvaliteetne uni, liialt vähene aeg endale.

Seljakool ongi loodud selleks, et kroonilise seljavaluga inimene ei peaks ekslema pimeduses teadmata, kus on väljapääs. Ma olen loonud isiklikule ja tööalasele kogemusele tuginedes tööriistad, mis aitavad jõuda lahenduseni. Boonusena saad sina nautida tulemust oluliselt kiiremini kui mina seda tegin ja minu boonuseks on teadmine, et kõik on millekski hea: kui mu selg ei oleks nii järjekindlalt valutanud, ei oleks mul võimalust täna teisi aidata.